Kaua sa valid kannatada?
Kaua sinu hing peab kannatama?
Kaua? Kui kaua?
Me kõik valime endale kannatusi – kas teadlikult või teadmatult (ehk siis alateadlikult). Kannatused on nauditavad. See on väga peen mäng. Nii peen, et sa ei saa sellest arugi, vaid koguaeg kannatad ja kannatad. Ja kannatadki ära. Korraks hingad, kuniks tuleb uus kannatus. Ja kannatad jälle. See on meile eestlastele sisse kirjutatud juba sajandeid. Nagu vanasõnagi ütleb: “Kes kannatab see kaua elab”. No kas tõesti? Meie elu ongi kannatamiseks? Et kui kaua elada tahame, siis kannatame ja elame. Aga mis elu see on?
Eestis elades ma kannatasin palju. Oli suuri kannatusi, oli väikseid kannatusi, oli vahepealseid – mööduvaid kannatusi. Siis mõned targad ütlevad, et eks nendele neid kannatusi antakse, kes kõike kanda jõuavad. No eks see veidi tõsi ka on, aga siiski me ei ole loodud siia kannatama, vaid elu nautima. Elu elama ja ilma kannatusteta. Ma ei ütle, et Hispaanias kannatusi ei ole, aga olen siin olles jõudnud sinna kohta, kus näen need kannatuste mustrid läbi ja enam ei vali neid.
Kõik need kannatused olen iseendale valinud enda valikutega. Öeldes „Jah“ mingitele asjadele, mida ma huvist või uudishimust tahan kogeda, aga samas öeldes „Ei“ asjadele, mida ma päriselt tahan nautida. Ja nii see mäng algab. Ütlen mingil kaootilisel hetkel „Jah“ ja astun nõiaringi, kus tuleb teine asi ja nii iga valikuga kaugenen iseendast ja oma päris teest. Ja iga sellise „Jah“ andmisega kaugenen ja kannatan. Sisemiselt. Välimiselt võib olla kõik kena. Ja veel teiste arvamus siia juurde, et oi kui tubli ta on või küll ikka jõuab palju või see mida ta teeb, see nii sobib talle. Need „Jah“id võivad olla üliväiksed asjad, näiteks kasvõi kohvi ostmine bensujaamast, sest olid kellegagi koos, kes kohvi soovis. Aga need asjad võivad olla ka suured ja elumuutvad, nagu näiteks kuhugile kooli õppima minek või mingi tööpakkumise vastuvõtmine.
Osad kannatused on meie ülesed ehk peresüsteemist tulenevalt. Öeldakse, et ei saa valida kuhu me sünnime. Kõrgemalt vaadates me ikka saame, kuid jah siinses elus pere on ja jääb. Selle süsteemiga võivad tulla kaasa esiisade ja esiemade kannatused. Ja neid ju meil eestlastel on varnast võtta palju. Sellised kannatused tulevad meiega tavaliselt kaasa alateadlikul tasandil.
Ja kõik need kannatused on nähtavad meie kehal. Meie keha on peegel, mis näitab kõike, kui oskame vaadata. Kellel valutab selg, kellel kael, kellel põlved. Ja neid valusid meil on. Olen seda teemat põhjalikult Tartu Ülikooli doktorantuuris uurinud. Eks nende kannatuste tõttu ka eestlased suhteliselt haiged on – viimasel ajal eriti psühholoogiliselt.
Kannatuste ja koorma kaart Taro süsteemis on minu jaoks Sauade 10 – kus mees kannab rasket koormat enda ees. See kaart ilmub kaardilugemistes alati siis, kui on tegu kannatustega. Kannatused loovad ülekoormuse. Ülekoormusest kasvab läbipõlemine. Ja see on seotud juurtšakraga, mis viitab meie põhivajadustele. Kannatuste all on peidus meie täitmata põhivajadused.
Mis oleks kui sa just nüüd ja praegu lõpetaksid kannatamise?
Võta mõned minutid aega ja keskendu iseendale.
Lõpetan kannatamise, mis on seotud selle teemaga minu elus.
Lõpetan kannatamise, mis on seotud teise teemaga minu elus.
Lõpetan kannatamise, mis on seotud minu peresüsteemist tulenevate mustritega.
Lõpetan kannatamise, mis on seotud kolmanda teemaga minu elus.
Ma ei vali enam kannatada sellel, teisel, kolmandal teemal.
Ma valin kannatuste asemel rõõmu, rahulolu, elu nautimise ja õnne 🙂
- Ütle „Jah“ asjadele, mida sa päriselt tahad. Mõtle see „Jah“ ennem läbi – kas see on sinu jaoks sel hetkel parim lahendus.
- Ütle rohkem „Ei“ ja võta vastu otsuseid kuulates enda sisetunnet.
- Vali rõõm, armastus ja rahu!
- Kuula oma keha!
Armastust ja valgust
Heaolulooja Triinu Sirge
/27.11.2023
